Kaua oodatud nädal nüüdseks läbi

Enne MM-i jõudsin veel õdede kontserdil käia. Orkester esines väikeses kirikus, mulle raskelt meeldis see konsert. Nii huvitavad ja mõnusad lood olid valitud mängimiseks.

Jaa detsembri esimesel pühapäeval algas siis kaua oodatud MM. Statistikat oli päris tore teha, kohati üsna väsitav, pidi jõudma kõike jälgida, kuid vähemalt nägin palju-palju mänge. Ja muide kokku nägin ma ära ca 325 väravat. Not bad, ah?!
Kogu nädal oli supervinge, kuid toon välja hetked, mis hetkel kohe meenuvad.

• Muidugi Eesti-Slovakkia mäng, mis lõppes lõpuks 4:4 viigiga. Viimasel kolmandikul loobusin töö tegemisest, sest lihtsalt ei suutnud enam, õnneks boss oli meil mõistev ja tore.
• Ühes mängus mitu Ungari mängijat kaotasid mitu korda oma tossu ära ja panid siis ilma tossuta mõnda aega ringi. Siinkohal tervitused Enelile! (sry, ma lihtsalt ei saanud seda mainimata jätta :P)
• Kolmapäeval istusime me 2 tundi pimeduses. Päris tore oli. Rahvas laulis, tantsis ja tegi telefoni valguse abil lainet, mis oli päris ilus. Kahjuks pärastine Eesti-Šveitsi mäng nii ilus ei olnud, kuid seekord siis nii. Ja kuna statistika tegijad olid vip tsoonis oma tööd tegemas, siis kolmapäeval istus minu ees keegi Bundeshausi president. Ma nüüd täpselt ei tea kellega ta Eesti mõistes võrdub, kas riigikogu esimees või peaminister. Vip tsoonis oli muidu igasuguseid inimesi. Ka üks mu treeneritest oli seal. Muide, kas ma olen teile öelnud, et too treener on ka Šveitsi naistekoondise treener.
•  Neljapäeval käisin Eesti-Poola mängu alguses liputamas, kuna hommikupoole ma statistikat tegema ei pidanud, seda tegi keegi teine grupp. Kasutasin siis võimalust sini-must-valge lipp käes uhkelt hümni laulda.
Neljapäev oli ka 6. detsember ehk siis päev kui šveitslastel käib jõuluvana. Päris kinke ei too, vaid toob kotikese pähkleid, šokolaadi ja mandariine. Ja jõuludel tuleb siis mingi tüdruk ja poetab kingid kuuse alla. Aga et neljapäeva õhtul koju jõudes, ootas ka mind selline magusa kotikene :)

• Reedel oli Eesti-Venema mäng kahjuks Zürichis, et seda ma ei näinud, kuna pidin veel Berni mänge statistikeerima. Kuid mu tore boss andis mulle igakord teada, kui värav oli ja kes lõi jne. USA-Poola ja Norra-Tšehhi mäng läks bullititele. Kuna need toimusid täpselt samal ajal siis me jälgisime seda nii: USA-Poola lives meie silme all ja samal ajal oli bossi arvuti lahti ja sealt jälgisime siis teist mängu. Täitsa lõbus oli, aga nii põnev et ei saanud pilti teha sellest.
• Laupäeva hommikul alustasin sõitu Zürichisse, sest just seal toimusid need tähtsamad mängud. Endalegi üllatuseks olin selles ülipõnevas Soome-Šveitsi poolfinaalis Soome poolt. Mõtlesin küll, et no mis šveitslane ma olen, aga pole midagi teha. Soome võiduvärava peale juubeldasin koos kohale tulnud põtradega. Muidugi ma tahtsin, et finaalis oleks vahelduseks ka keegi teine, mitte Rootsi ja Soome, aga ju siis olen rohkem soomlane kui šveitslane.
• Pühapäeval finaalis olin juba teadlikult Soome poolt, kuid teadsin juba enne mängu, et Soomel läheb ikka vägaväga raskeks. Veerandfinaalis pidid nad kohtuma Tšehhiga ja poolfinaalis siis Šveitsiga, kuid see-eest tuli Rootsi finaali vägagi lihtsalt. Mul on tõsine respekt Soome vastu, kes võitlesid tõesti kuni lõpuvileni, isegi kui oldi vahepeal 0:9 kaotusseisus. Loodan, et järgmine kord suudavad nad kulla võtta. See oleks magus võit, kuna järgmine MM toimub Rootsis.
• Muide, mul õnnestus pärast finaali üks kohalik väike sugulane väga õnnelikuks teha. Sain pärast finaali juhuslikult kokku oma kohaliku onu ja kohaliku tädipojaga. Poiss mängib ka saalihokit ja on nimelt väravavaht ning tema suur-suur lemmik on Rootsi väravavaht Patrik. Läks hästi ja ma sain oma nö töökaarti või asja ära kasutada ja poisi endaga kaasa võtta ja Patriku enda juurde viia, et saaks autogrammi küsida ja pilti teha. Patrik andis veel talle oma higise käepaela ja oii kui õnnes see väike mees oli. :) Nüüd olen vist selle väikse kutti lemmiksugulane :P

Nii palju siis sellest toredast nädalast. Kui midagi jäi arusaamatuks või soovi rohkem teada sellest vms, siis julgelt kirjutada!

Nüüd esmaspäeval sain VÕPdega kokku. Küpsetasime mingeid väikseid saiakesi ja laulsime jõululaule. "Püha ööd" laulsime seitsemes erinevas keeles (saksa, eesti, soome, itaalia, hiina, rumeenia, slovakkia). Mõnus õhtu oli, nalja kui palju.

Eile(teisipäeval) sain kinnitust, et ma olen ikka jõle tark tüdruk. Käisin trennis ja seal on meil alati kott, kuhu kõik oma väärtuslikud asjad panevad, et ei jäeta riietusruumidesse. Kuid mina jätsin oma asjad peale trenni sinna kotti ja märkasin seda alles Bernis. Tagasi polnud mul mõtet minna, kuna kui ma oleks lõpuks tagasi halli jõudnud, oleks kõik juba läinud olnud. Nii ma siis ootasin Bernis oma bussi, teadmata kas ma sellega koju sõitta saan. Mul ei olnud telefoni, et vanematele helistada. Mul ei olnud oma transpordikaarti ja ka raha et bussipilet selleks korraks osta. Kõik need asjad jäid mul sinna, kus meil trenn toimus (Bernist ca 20min).
Kui buss lõpuks jaama jõudis, läksin ma kohe bussijuhi juurde, rääkisin oma loo ära ja tegin oma kutsikasilmad pähe. Bussijuht sulas ja sain ilusti koju. Ja õnneks Leonie käib minuga samas koolis niiet sain ka oma asjad täna hommikul tagasi.

Ja üks huvitav asi veel. Mõned on pidanud mind poolšveitslaseks. Näiteks, sain eelmine nädal ühe MM-i vabatahtlikuga hästi jutupeale ja tema siis ühel hetkel küsis: "Kes sul šveitslane on? Ema või isa?". Ma ei saanud päris hästi aru ja vastasin: "Mis mõttes? Ma olen eestlane ja Eestis üles kasvanud. Siin olen ma vahetusõpilasena." Siis oli tema see, kes veidi segaduses oli ja küsis: "Aga kuidas sa nii hästi saksa keelt oskad?".
Ja seda viimast küsimust on minult viimaste nädalate jooksul üsna paljud küsinud.


Aga aitab nüüd lobast, siin teile pilte vahelduseks ;)

                                           Meie töökas kollektiiv :)

                                            Maailma esimene - Samuelsson

                                            Maailma teine - Tiitu

                              Mmmm, Eestis võiks ka 6. detsembril sihuke asi olla :P

                                       Selline kuusk oli muide Zürichi rongijaamas

              Ja praktselt nii palju ma Zürichit nägingi (vaade rongijaama eest)

Lehmad, saalihoki ja sibulad

Laupäeval käisime perega ühes talus, kus pereisa kunagi lapsena oma suved veetis (olen seal juba korra käinud muide). Lõunasöögiks oli seal raklett. Missest, et eelmisest rakleti korrast kõige parem maitse ei jäänud suhu, proovisin ma seda siiski veelkord. Mõtlesin, et mis šveitslane ma olen kui ma rakletti ei söö ja kusjuures seekord maitses juba palju paremini. Võib-olla oli juustu valik seekord parem või mulle hakkabgi juust tasapisi maitsema.
Peale lõunasööki olime niisama, nautisime maaõhku. Õhtupoole aitasime koos Annickiga lehmi lüpsta. Päris lahe oli. Kuigi ise ei pidanud suurt tegema, ainult masina alla panema. Lehmi oli üsna palju, mingi 20 äkki või rohkem. Ja siis oli 2 pisikest ka, alles nädala vanused.

Pühapäeval käisin jälle abis saalihoki võistlustel. Meie tiimi U21 poistel olid mängud. 11:3 võitsid, muidu. Pärast oli veel 1. liiga mäng, kuid sinna ei pidanud ma enam jääma, siis tuli teine grupp abilisi ja sain koju.

Täna, esmaspäeval oli Bernis Zibelemärit ehk teisi sõnu sibulalaat või midagi. See toimub siis kord aastas novembri neljandal esmaspäeval. Täpsemalt toimus see Berni vanalinna tänavatel ja igalpool müüdi ainult sibulaid või sibulapirukaid või sibulasuppi ja loomulikult konfette, kummihaamreid ja mängupüstoleid, mille laenguks sai panna konfette. Mõne nurga peal leidus ka magusaputkasid, ehk siis midagi ka mulle.
Väga populaarne oli teisi inimesi konfettidega loopida ja siis haamriga pähe lüüa. Ma ei tea kuidas nimetatakse konfette eesti keeles (i.keeles confetti), igatahes on need pisi-pisikesed pabertükid (keda huvitab, see googledab). Ja haamrid olid loomulikult kummist. Päris tore üritus iseenesest, kuid Berni tänavad olid ikka paksult konfettidega kaetud ja nii ka kooli põrandad. Kusjuures õpetajad ei öelnud midagi, kui me koolis sees nendega üksteist loopisime.
Üritus ise algas juba hommikul kolme-nelja aeg. Õde läks mul ka hommikul kell viis sinna, mina kasutasin oma lõunapausi selle üritusega tutvumaks ja ei andnud oma kallist uneaega nii lihtsalt ära.

Ja egas rohkemat polegi.
Aa, kuidas ma võisin unustada - 6 PÄEVA VEEEEEEL (daaaa, MM juu :P)

Tschüss!!

Nädalavahetusest veidi

Sain reedel kinnitust, et SEE pilt käib ikka 100%-lt minu kohta. Varasematel aastatel puudus mul vabandus, miks ma ennem järjekordset testi sellise näoga olen. Kuid nüüd on mul tõsine põhjus olemas, miks ma kunagi ei tea millal meil mingid kontrolltööd on - meil ei ole ju siin e-kooli! Ma pidevalt unustan ära õppimised ja testid päevikusse kirja panna. Ja siis ma mõtlen, et kuidas me Eestis enne e-kooli küll hakkama saime.
Igatahes oli meil reedel muusikas ... kuidas see nüüd eesti keeles on ... ütleme siis test (kuigi ma tean selle jaoks peaks mingi konkreetne sõna olema eesti keeles). Pidime viimastel nädalatel õpitud meloodia 5-l erineval pillil õpetajale ettemängima. Hinde saame teada järgmisel reedel. Ja siit tuleb teine põhjus miks ma e-kooli igatsen. Siin tuleb oodata nädal kuni 2, et oma töö hinne teada saada. Muide õpetajad võivad töid parandada max 2 nädalat ja enamus nii teebki.
Reede õhtul oli trenn. Mainin seda sellepärast et trenn toimus eraldi saalihokkaritele tehtud hallis ja hall on ka selle MM-i ametlik treeninghall. Me teemegi reedeti nüüd trenne seal, väga vip tunne igatahes :D
Laupäeval tegin ma oma keelekursuste õppimisi ja neid kodutöid ka, mis ma tean, mis koolis teha jäi. Ja pärastlõunal käisin veidi Bernis shoppamas.
Täna, pühapäeval olid siis mängud. Esimene 3:0 võit ja teine 0:2 kaotus. Esimeses mängus ma ei mänginud, kuna tervis pole viimastel nädalatel trenni lubanud minna ja treenerid siis hoidsid mind teiseks mänguks. Teise mängu lõppedes olin selle eest väga tänulik, et nad mind esimeses mängus mängima ei pannud. Olin omadega nii läbi kui läbi. Mängisin terve aeg esiviisiku tipuründajana ja oi kus selle koha peal peab alles jooksma, uuuhh.

Olge tublid!
Tsau!

Schoggi

Esmaspäeval oli Berni lähedal elavate YFU ja AFS vahetusõpilaste väike meeting, mille teemaks oli seekord Schoggifondue ehk eesti keeles šokolaadifondüü. Peaaegu kõik VÕP-d olid kohale tulnud, kuna tegu oli ju ikkagi söögiga ja mis veel parem, seekord šokolaadiga. Õhtu oli tore ja nalja sai palju nagu alati teiste vahetusõpilastega kokku saades. Igatahes sain õhtult vahelduseks palju positiivset energiat. :)
Ega mul rohkem vist väga öelda ei olegi. Eluke veereb ikka endist viisi hästi ja endiselt MM-i oodates. ;)
Kuna väga uutest tegemistest rääkida pole, siis räägin natuke siinsetest hindadest, kui teid peaks huvitama. (Jah, otsin meeleheitlikult millest teile rääkida :D)
Igatahes nagu kõik vist teavad, on Šveits üsna kallis riik ja siinkohal ka mõned näited:
*Hostema, kellel on enam-vähem sama pikad juuksed, kui minul, maksab juuksuris käies kuskil 120chf (100€), see sisaldab siis lõikust ja värvi. Isa, kellel palju juukseid pole, kuid käib neid siiski lõikamas, maksab 60-70chf (50-58€). Saate nüüd ehk aru, miks mul juba nii pikad juuksed on :D
*Rongiga Bernist Zürichisse läheb kuskil 40chf (33€) ja Bernist Zürichisse on enam-vähem sama palju, kui Tamsalust Tartusse. Juhin tähelepanu, et tegu on üheotsa piletiga!
                           Kõik võimalikud teenused maksavad räigelt.
*Šokolaad on kahjuks odav, hea šokolaadi saab juba 70ne sendiga kätte.

Muide Eesti YFU-l ilmus iga-aastane ajakiri Avasta Maailma, tubli yfukana lugesin selle ükspäev läbi, muideks Šveitsi hind on tõusnud.

Ning seekord siis rohkem pilte teile ka ja egas muud, kui järgmise postituseni.
Tschüss!

                                                 Väga lahe vabatahtlik Poolast nimega Anita :)

Ottar (Norra)

 

Julmalt šokolaadi näost sisse, me oleme ju siiski Šveitsis :P

 

 Schoggifondue

                                                           Eesti, Ecuador ja Mehhiko

Igatsen oma väikest maalapikest, mida ümbritseb meri!

Laupäeval oli keelekursus jälle, igal kuul korra hakkame kokku saama. Pärast oli YFU üritus Choose-Your-Country-Day, kuhu tulid kohale Šveitsi noored, kes on otsustanud ka vahetusaastale minna, kuid ei tea veel päris täpselt kuhu, või kui teavad siis said nad sel üritusel oma maa kohta rohkem uurida. Me Jessicaga promosime Eestit, tegelt üks kutt, kes 2010/11 aastal Eestis käis, rääkis kõige rohkem. Lahe kutt oli (nime kahjuks ei mäleta), rääkis jõle hästi eesti keelt. Ja nii lahe oli kuulda millest ta Eestis vaimustuses oli ja mis talle seal meeldis. Näiteks meeldis väga saun ja otse saunast jääaukku või järve hüpata (endalegi üllatuseks pidin häbiga tõdema, et ma pole kunagi saunast tulles nii teinud). Veel talle meeldis põdrasupp, mida pakutakse Tallinna Raekojaplatsil. Siis oli ta veel täiega vaimustuses, et korralikul talvel saab mandrilt Hiiumaale autoga ise sõita, ehk siis meri on nii jääs, et kannatab autosid.
Igatahes võtsin omale Eestisse tagasi tulles eesmärgiks põdrasupp ära proovida ja õige saun koos järvega (talvel jääauguga) ära teha. Kuid muidugi esimese asjana, kui Eesti pinda taaskord puudutan, lähen ma otse mere äärde. Uskumatu, kui palju ma merd igatsen!
See-eest on siin mäed. Kõige mõnusam on hommikul 8-9 ajal aknast välja vaadata, siis Päike just tõuseb mägede tagant. Täna oli üks neist ilusatest hommikutest, kui sain tunnikese kauem magada ja ärkasin koos Päikesega. Bussile minnes oli mõnusalt karge õhk ja taamal lumiste tippude tagant paistiski juba Päike! :)
Ja ma ei jõua enam ära oodata, millal ma sinna mägedesse juba suusatama saan!!

Ja muide, täna on rahvusvaheline kallistamise päev ja ka vahetusõpilaste päev!
Üks vahetusõpilane saadab nüüd siit teile ka kalli ! :P

Ja veel teile veidi tühja loba ...

... sest midagi väga uut teile rääkida pole, kerge rutiin on tekkinud.

Neljapäeval suutsin juba korralikult sisse magada ja ärgates polnud ka kõige parem enesetunne. Otsustasin koju jääda, kuna neljapäeval polnud palju tunde ka. Tol hetkel olin unustanud, mida kõike ma pean tegema järgmisel päeval kooli minnes. Tegelt polnud asi üldse nii hull, kui arvasin, pidin vaid oma rohelisse vihikusse kirjutama millal puudusin, miks puudusin, millistest tundidest puudusin ja selle klassijuhatajale andma.
Esmaspäeval rääkis klassijuhataja, et me hilineme tundidesse liiga palju (mina pole kordagi hilinenud!  No olguolgu, üks kord hilinesin, aga ainult sellepärast et suutsin kooli peal ära eksida ja ei leidnud enam klassi üles). Igatahes, kui selline hilinemine jätkub, siis peame ühel laupäeval kooli minema. Jaaaa nii tulebki too Šveitsi täpsus.

Meeste MM-i kohta on uudiseid veidi. Too tüüp, kellega ma seda kirjavahetust pean seoses selle vabatahtliku tööga jne, rääkis vahepeal siis oma mingi bossiga, et kas sobib see Eesti koondise giidi töö mulle anda. Boss arvas, et ei sobi, kuid tahavad ikka mind sinna terveks nädalaks appi. Sain aru, et midagi statistikaga tegelema, igatahes pidin palju mänge nägema. Ja lubati, et Eesti koondist näen ka! :)

Märkmeid:
*Kui tunnis antakse mingi iseseisev töö, siis minnakse seda tavaliselt kuskile kooli peale tegema.
*Teietamine on vastastikune - õpilased teietavad õpetajaid ja õpetajad teietavad õpilasi.
*Ma löön kaa koolis laineid lausega: "Anna, anna õlu üle Ülo õe õla!".
*Mitte ainult kohalikud oskavad küsivad kohati üsna ... koomilisi küsimusi, vaid seda oskavad ka eestlased - "Kas meil on nüüd sama aeg? Me keerasime kella tund aega tagasi!" Aga jaa, Šveitsis keeratakse ka kella :D

Homme kooli pole, päris täpselt ei saanudki aru miks. Inglise keele õpetaja ütles, et õpetajad lähevad teistesse koolidesse teisi tunde vaatama jne. Kuid kooli pole tervel Berni kantooni gümnaasiumi osal, ei tea siis. Aga üks puhkepäev kulub küll ära, mitte et ma jõusaalist pääseksin :P

Aaa, ja meil on kaa lumi, vähemalt mingid jäänused on veel järgi. Kuid kui seda veidi rohkem oli, siis sai ikka õega memm valmis tehtud! :)

Jaa küsimused ja ettepanekud millest veel siin kirjutada on vägagi teretulnud, sest nagu näha, siis ei leia ma enam palju põnevat, mida teile kirjutada.

Liebe Grüsse,
Marian

Nüüd tuleb palju (kuiva) juttu!

Ma olen nii kaua siin olles oodanud inglise keele tundi, et näha mida nad seal teevad, sest väga vähesed oskavad seda siin korralikult rääkida.
Tundi jõudes sain positiivse üllatuse osaliseks. Õpetaja oli tore, rääkis kerge briti aksendiga. Andis meile uutele (üks VÕP Brasiiliast hakkab ka seal tunnis käima) õpiku kätte. Rääkis ära millal suuremad tööd tulevad jne. Raamatut loeme ka, reedeks peabki 85 lehekülge loetud olema. Raamatu nimi on siis "The boy in the striped pyjamas" ja autor on John Boyne. Algus on igatahes huvitav.
Tase seal tunnis peaks B2 olema, vähemalt õpik ütleb nii. Kuid see tund on neile, kes on võtnud selle valikainete hulgast, igatahes olen oma klassist seal ainus. Seda tundi on siis 4x nädalas ja tavalist inglise keelt koos oma klassiga on 3x nädalas. Õnneks päris palju, sest mul inglise keel jumala meelest läinud. Kui kellegagi vaja rääkida, siis tuleb automaatselt saksa keel, nii oli kõigis inglise keele tundides eelmine nädal. Loodame, et nüüd läheb asi juba paremuse poole. Kuid kuulata on hea, üldse ei pea pingutama et aru saada. Milline puhkus!
Aga too teine inglise keele tund koos oma klassiga on ka üsna tugev. Õpime sama õpiku järgi nagu teiseski tunnis. Õpetaja seal on üsna ... koomiline. Räägib kõigest üliemotsionaalselt ja väga väga ilmekalt.

Keemia väärib ka märkimist. Klassi astudes sain kohe aru, et siin juba igav ei hakka. Laudadel katseklaasid ja igast põnevad asjad. Klassi nurgas rippusid ka valged kitlid ja laual ka kaitseprillid olid. Ja reedeses keemia tunnis oli juttu kaaliumjoodist. Õpetaja näitas tablette ka, mis kaaliumjoodi sisaldavad. Need tabletid on selliseks juhuks, kui läheduses tuumajaam plahvatab, siis tuleb neid võtta. Õpetaja tundus väga uskuvat, et need ka aitavad. Jagas veel lehti, kus oli kirjas mis kõik juhtub, kui neid ei võta ja kui palju tuleb korraga võtta jne. Ja ütles veel: "Ärge muretsege, meil on koolis neid mitu kasti, kui peaks midagi sellist juhtuma."

Muusika oli ka tore. Esimeses tunnis anti kohe tööd kätte ja 45 minutit aega teha. Ma asusin muidugi kohe tõlkima. Mõnest küsimusest sain kohati täitsa aru, kuid see ei tähenda et ma midagi vastata oleksin osanud. Mingid mollid, tuurid, võtmed ja muud asjad. Ohjah. Õpetaja sai lehe tagasi ilma ühegi vastuseta (nii kahju) ja küsimused eesti keelde tõlgituna. Teises tunnis pidin ma täitsa ära minestama, kui kuulsin et mingi ettelaulmine tuleb. Kuid kui hästi läheb, siis olen mina sellel ajal koos Eesti koondisega.

Märkmeid kooli kohta:
*See on täiesti normaalne, kui õpilased lähevad õue suitsule. Isegi tuhatoosid on neile pandud. Kuid siin saabki juba 16-aastaselt suitsupaki kätte ja minu kool on ka ainult gümnaasium ehk siis enamus peaks 16 täis olema.
*Õpetajate käekiri on täiesti kohutav :D No tegelt ka, mitte midagi ei saa aru.
*Garderoobid puuduvad, nii ka vahetusjalanõud. Klassinurgakeses, mis igal klassil kooli peal on, on nagi ja kõigil on koolis ka väikesed kapid.
*Kõikidest õpetajatest, kes mulle tundi annavad, on mul üks naisõpetaja (matemaatika). Kui sa tuled Tamsalu Gümnaasiumist, siis vajab see veidi harjumist.
*Tegin üks päev sudokut ja siis klassiõde küsis: "Kas teil on ka Eestis sudokud olemas?"

Laupäeval käisin Baselis. Ilus linn on, õhtul pidasime ühe vahetusõpilase sünnipäeva. Ja järgmine päev läksime yfukatega Kambly tehasesse. Tehasesse, mis toodab erinevaid küpsiseid ja muidugi sai neid seal süüa nii et paha hakkas.

Meeste saalihoki maailmameistrivõistlustest ..

Kuna septembri kuu jooksul mingit kirja ei tulnud, et ma sinna vabatahtlikuks minna saan, siis kirjutasime hostisaga meili, et ma ikka vägaväga tahan jne. :D
Teisipäeval tuli siis vastus: "Väga tore, et sa siia Šveitsi oled tulnud ja hea et sa kirjutasid. Pakume sulle võimalust hakata Eesti koondise giidiks MM-i ajal. Arvame küll, et oled veidi liiga noor selle jaoks, kuid kui usud et saad sellega hakkama ja tõesti seda teha tahad, siis anname selle töö sulle. Kuid kui arvad, et töö on sinu jaoks liiga vastutusrikas, siis leiame ehk sulle ka midagi kergemat." Jaa kirjaga oli kaasas üsna pikk nimekiri mida ma kõike siis tegema peaksin.
Esimese asjana jooksin hostema juurde, et küsida kas sain sellest õigesti aru. Jah, sain. Muidugi olin ma üliõnnelik ja hüppasin mööda tuba ringi. Kuid siis hakkasin mõtlema kas ma ikka saan sellega hakkama, et mina oleks vastutav selle eest, et koondis oleks õigel ajal õiges kohas ja et neil oleks kõik hästi. Meediaga suhtlemine hirmutas ka ära, sain aru et pean saksa keelsed küsimused eesti keelde tõlkima ja eesti keelsed vastused saksa keelde. Loodan väga, et sain sellest valesti aru ja et see nii ei ole. Saaksin enam-vähem hakkama, kui antaks selleks veidi aega, aga kui niimoodi hetkega tõlkima peab, siis kahtlen sügavalt.
Aga seda ma ju ise tahtsin, et mida ma enam siis kõhklen? Aga samas ma ei arvanud, et see töö nii vastutusrikas on. Kõik on kuramus selle keele taga. Ise ma igapäevaselt saan hakkama, kuid ometi ma ei tundnud end nii kindlalt, et kohe jaatav vastus tagasi saata.
Järgmisel päeval küsisin koolis kas saaksin selleks MM-i nädalaks koolist ära, sest too töö nõuab põhimõtteliselt pidevalt koos tiimiga olemist. Kuid koolist sain selleks ajaks ära, jep. Õhtul koolist koju jõudes istusime vanematega maha ja arutasime veel seda. Lõpuks vastasime siis kirjale umbes nii: "Mul on väga hea meel, et te mulle sellist tööd pakute. Kuid ma ei ole kindel, et mu saksa keel selleks ajaks piisavalt hea on. Kuid ma tahaksin väga Eesti koondise giid olla sellel MM-l". Veel küsisin kui hea mu saksa keel siis olema peab ja kas ma pean kogu asja üksi tegema.
Nüüd siis ootan vastust, vaatame mis nad siis otsustavad. Võtan väljakutse vastu ka juhul, kui mul tuleb seda kõike üksi teha, loodan vaid, et mu saksa keel väga suureks probleemiks ei saa ja et saan ikka selle giiditöö omale. :)

Tänud muidugi kõigile toetuse eest. Oleks vist viimane aeg ka ise endasse uskuma hakata! :)

Läksin ka kooli, lõpuks

Märkamatult on möödunud 2 kuud minu siin elutsemisest. Mis siis vahepeal ka toimunud on? Eelmine nädal möödus ainult süües, magades, süües, magades ja trenni tehes. Pühapäeval olid mängud. 1:1 (Aergera Giffers-Marly) ja 3:3 (UHT Wilderswil) viigid. Püüan veel oma kohta väljakul leida. Kõik on juba harjunud teatud inimestega kokku mängima jne. Kuid treenerid siiski tahavad, et ma mängiksin, mitte ei istuks pingil ja nii nad siis katsetavadki mind nii ründesse ja kaitsesse erinevate inimestega. Kui aus olla, siis mulle üllataval kombel meeldib kaitses. Seal on küll psüühhiliselt raskem, kuid ometi mulle meeldib seal ja tundub, et treenerid ja tiimikaaslased on ka rahul. Eks näis, peaasi et mängida saan, ükskõik siis kus.

                                                      Õed tegid mängudest pilte kaa! :)

Täna läksin siis lõpuks kooli ka. Äratus 6:15 ja kell 7 bussi peale. Päev algas päris hästi - 2 esimest tundi füüsika. -.- Õpetaja andis mulle kohe pataka pabereid, uurisin neid veidi ja siis tuli küll issand-kui-loll-ma-ikka-olen hetk peale, sest no üldse ei saanud aru, teemastki mitte. Aga ei, kahe tunni jooksul ikka koitis midagi ja sain ikka ühe ülesande tehtud! Ise olen rahul.
20 minutit pausi ja siis 2 tundi ajalugu oma klassijuhatajaga. Peale seda 2 tundi vabaaega, kuna minul prantsuse ja itaalia keelt kahjuks ei ole. Käisin siis linnas vihikuid kooli jaoks ostmas. Jaaaa siis veel 2 tundi matemaatikat. Uuh, eesti keeles on see juba raske, mis me siis veel saksa keelest räägime. Jah, numbrid on igal pool ühesugused, kuid õpetaja ikka seletab ka kuidas midagi teha. Aga tore, et õpetaja viitsis vahetusõpilasega ka tegeleda ja tema küsimustele vastata.
Ja siis viimane tund saksa keel. Seal ei teinud me midagi, õpetaja jagas teistele mingid hinnatud kirjandi moodi asjad kätte ja rääkis neist pool tundi, siis rääkis veel niisama juttu (tundub olema õpetaja, kellele meeldib ilgelt rääkida). 5 minutit tunni lõpus rääkis asjast, millest ta oleks ilmselt terve tunni rääkima, aga noh.
Ja ma pean ka ära mainima, et klassides on lahedad tahvlid. Sellised liiguvad üles-alla, et kui tahvel hakkab kirjutusi täis saama, siis ei pea kummardama või kükitama vaid lihtsalt lükkad tahvli üles.

Peale esimese koolipäeva lõppu otse jõusaali ja koju jõudsin kaheksa aeg. Üsna pikk päev, eks see hakka enam-vähem nii olema järgmised 10 nädalat kuni järgmise vaheajani.

Aa ja PAO kohta tuli väike video. SIIN see on !!

Olge tublid!
Tsau

Niih, Münchenist tagasi ja ka PAO-l juba käidud

Räägiks veel natuke Münchenist. No megailus linn on, käisin nendel päevadel üksi linna peal uitamas ka. Bern meeldib mulle rohkem, see selline väiksem, kuid München ka ikka väga ilus. Ja Oktoberfest .. seal olles mõtlesin, et see peaks saama ürituseks, kus käia umbes iga kahe aasta tagant. No nii mõnus, rahvas kõik naudib, pidu käib, tantsivad laudadel jnejne. Ikka korralik pidu.

Münchenist lahkuda oli isegi natuke kurb, liiga lühikeseks jäi seal veedetud aeg ja kõiki sugulasi ka ei jõudnud näha. :(

Kusjuures Münchenis jõudsin esimesel õhtul kohe külmetada, mul on ju vaja alati igast atraktsioonidel käia mis lennutavad sind 30meetri kõrgusel igatvõimalikku pidi. Koju jõudes oli isegi väike palavik. Ja suure küsimärgi all oli ka minek PAO-le. Aa, et mis üldse on PAO? PAO-Post Arrival Orientation. Lühidalt ja eesti keeles oli see laager, mis kestis 1.oktoober kuni 6.oktoober ja mida korraldas Šveitsi YFU vabatahtlikud ja seal olid kõik Šveitsi tulnud vahetusõpilased. See tähendas, et alati kui vabatahtlikel oli kõigile midagi öelda, siis nad tegid seda nii saksa, prantsuse kui ka inglise keeles.

Vahetusõpilasi oli 52 ja vabatahtlike kuskil 25.

Laager toimus Fribourgi kandis.

Hommikune äratus oli 7.15 väga valju muusika peale.(Üks nendest paljudest lugudest, mille saatel pidime hommikuti ärkama)

Umbes 7.45 sai süüa.
8.45 hakkasid session'id oma gruppides (grupid jäävad samaks igas YFU laagris).
Millalgi oli 10-15 minutiline kohvipaus koos kookide, küpsiste, shokolaadide, puuviljade ja teega
Seejärel jätkusid session'id.
13.00 oli lõuna
15.00 hakkasid workshop'id, mis igaüks sai endale valida
18.00 oli õhtusöök
20.00 oli õhtune programm või vaba aeg (olenes päevast).
23.00 pidime kõik oma tubades olema ja soovitatavalt magama.

Kuna inimesi oli palju ja toidu eest hoolitsesid vabatahtlikud, pidi iga grupp ka nõusid pesema ja lauda katma.
Tüdrukutel ja poistel olid oma duššiajad, sest meil oli ainult üks dušširuum.

Kolmapäeval käisime matkamas ja neljapäeva õhtul ka, siis juba tõrvikutega. Kuigi neljapäeval jalutades pidime veidike pettuma, sest pausi ajal anti AINULT teed ja ei mingit šokolaadi või muud küpsetist. Muidu PAO-l oli meil peaaegu alati toit laual, nagu niiii palju süüa lihtsalt. Pole ime, kus need lisakilod tulevad (te ei taha teada, kui palju ma selle ühe nädalaga juurde võtsin).

Reedel käisime kohalikus šokolaadivabrikus, mis oli ülilahe. Seal sai šokolaadi süüa nii palju kui tahtsid ja nagu eestlastele kombeks, võtsime šokolaadi ka kaasa. Tasuta sai ju!

Paljud inimesed, kes kuulasid kuidas meie, 4 eestlannat, omavahel rääkisid ütlesid, et eesti keel sarnaneb prantsuse keelega. Hm, huvitav.

Kuid nüüd trenni, et järgmiseks YFU ürituseks kaal normaalseks tagasi saada!

                                                                     Meie grupp - 4!

                                                                          Me kõik!

                                      Mmm, šokolaadivabrikus. Need äärmised kõikse paremad!

                                             

                                            Ja mõned pildid ka kolmapäevasest jalutuskäigust

 

 

Veidi Münchenit kaa!

Sonderwoche, esimesed mängud, München

Eelmine nädal läksin kooli, kuigi koolis käimiseks seda nimetada ei saa. Meil oli Sonderwoche, see tähendab, et esimesel päeval olime Bernis, teine päev käisime Bundeshausis, nägime kuidas riigivalitsus töötab ja millistes tingimustes. Pärast seda käisime Einsteini muuseumis, mis oli ka üsna huvitav. Ülejäänud 3 päeva söitsime kanuudega kohalikus jöes. See oli supper. Päike küttis mönusalt, loodus ümberringi imeilus. Selline teistmoodi nädal oli köikidel klassidel ja tegid ka erinevaid asju. Möni klass käis näiteks Amsterdamis ja möni Berliinis. Klass ise on üsna tore, önneks pole ma seal ainus uustulnuk, vaid on ka üks tüdruk Saksamaalt, kes kolis Sveitsi 3 kuud tagasi ja ei möista ka väga seda sveitsisaksa keelt. Jess!
Laupäeval mötlesin terve päeva magada ja puhata, aga kus sa sellega. Kui end löunapaiku voodist välja vedasin, siis oli ödedel juba plaan Berni shoppama minna, ega ma ei saanud ka ju siis minemata jätta :P Öhtul läksime peretuttavatele külla, päris lahe oli. Hostisa mainis neile, et töin Sveitsi tulles Eesti shokolaadi ka ja neile väga maitses. Sellepeale oli ühel mehel silmad pärani ja küsis minult: "Teil on Eestis shokolaadi???". Kusjuures too sama mees oli kunagi oma lapsepölves erinevate maade rahasid kogunud ja tal oli ka üks Eesti münt. Mina polnud sellist vist varem näinud, münt oli 2kroonine ja aastast 1930. Lahe!
Ja pühapäeval siis mängud. Mul nii kahju, et üle ei kandnud, olin nii veendunud et kannab ikka üle .. a mis seal siis ikka. Me vöitsime mölemad mängud. Esimene 2:1(RK Belp) ja teine 5:3(UHC Thun). Oma mänguga üldse rahule ei jäänud, natuke raske oli ka - tuli mängida tüdrukuga, kellega polnud varem kordagi kokku mänginud. Aga see selleks. Tiimina ei tulnud ka meil oma mäng välja. Vastased polnud teab mis rasked, kuid eksisime ise nii palju lihtsates olukordades. Kuid seekord siis nii, vöidud käes - see vast pöhiline. Loodetavasti saame järgmine kord oma mängu paremini käima ja näitame, mis puust me tegelikult tehtud oleme;) Aa ja teiseks mänguks olin harjunud sellega, et ei pea kohe väljakule jooksma, kui keegi vahetusse tuleb. Meil siin veidi rohkem mängijaid :P
Ja ma pole vist teile ka seda maininud, et need tüdrukud kellega mind algselt mängima pandi, enam meie vöistkonnas pole :(  3 tüdrukut läksid üle SML-i ja üks tüdruk teatas ühes trennis, et tema enam saalihokit ei mängi, et motivatsiooni puudus ja tervis vist pole ka köige parem. Kahju :(
Aga nüüd esmaspäeva löunast olen Münchenis. Tulin vanatädile külla ja mis seal salata, Oktoberfest ju ka käimas :P  Olen varem juba siin käinud, nii Münchenis kui ka Oktoberfestil, kuid see oli juba päris mitu aastat tagasi.
Homme öhtuhilja olen juba kodus tagasi, aga täna öhtul veel viimast korda Oktoberfestile ;)

Unihockey

Järgmine pühapäev esimesed mängud, can't wait! Otsisin siis kohta kas kannab lives üle ka. Šveitsi saalihokiliidu leht www.swissunihockey.ch/ ja seal paremal pool peaks olema kirjas Aktuelle Liveticker. Pilti ei näita, kuid näitab mitmes kolmandik käib, kes skoorinud on, kes karistusi on saanud jne. Noh nagu Eestiski see on, kuid sellel Šveitsi lehel peab ise koguaeg lehte uuendama! 23. septembril on siis 2 mängu - 11:50 ja 15:30 ja teie ajajärgi seal Eestis või siis Soomes peaks olema 12:50 ja 16:30.

Meeste MM-st nii palju, et sinna on registreerunud 400 vabatahtliku. Selle septembri kuu jooksul võetakse ühendust inimestega, keda siis sinna appi vaja on. Minuga veel ühendust pole kahjuks võetud. :(

Eile olin abis mingi noorte turniiri juures, mida meie klubi siis korraldas. Olin lauas, kirjutasin, võtsin aega jne. Oktoobris ühel päeval lähen jälle.

KUU! :)

Nii .. vahepeal on jälle nii palju toimunud.

Laupäeval oli siis too sponsorjooks. Mina olin grupis 2 ja jooksin kell 12. Joosti 20 minutit 200meetriseid ringe. Iga ringi eest, mis keegi jooksis, kukkus mingit raha klubi kassasse. Mina jooksin 19 ringi. Gruppe oli kokku 6 ja igas grupis oli kuskil 35-37 inimest. Selline asi toimub neil igal aastal.

Kui see läbi, siis läksin tagasi Berni teiste vahetusõpilastega kokku saama. Päris tore oli, seal olid ka need kes olid just oma vahetusaastalt naasnud tagasi Šveitsi. Oli ka üks tüdruk, kes oli oma aasta Eestis, Tallinnas. Tegime pikniku Berni roosiaias ja no megailus vaade ikka sealt. WOW!

Ja pärast siis koju peole. Nägin vanaema ja vanaisa ka ära, kuid ma ei mäleta nende nimesid. Väga toredad olid nad.

Pühapäeva varahommikul startisime Genfi. Õde mul kõva kolmikhüppaja ja seal oli siis selline võistlus, kus ainult Šveitsi paremik koos. Kui õde võistluseks valmistus ja sooja tegi, käisime me isaga järve ääres. Seal purskas vesi ühes kohas 125 meetri kõrgusele, kiirusel 200 km/h.

Kui sealt koju jõudsime, siis läksimegi kõik Hinterkappeleni. Päris lahe oli ja niii ilusas kohas, kahju et ma fotoka koju seekord jätsin, kuid mul veel aega küll sinna tagasi minna. ;) Mängisime Kuninga mängu võino ma ei tea kuidas seda täpselt nimetatakse. No see, et pead puupulkadega vastase puuklotsid pikali saama jne.

Esmaspäeval kursustele minnes võtsin teepealt kaasa oma igapäevase ajale 20Minuten. Sealt lugesin, et õhtul mängib Eesti Šveitsiga. Jessica (teine vahetusõpilane Eestist, elab Bernis)oli mulle seda küll juba varem maininud, kuid siis mõtlesin küll, et ma ikka pean ka minema kohale vaatama. Algul pidin minema koos Danielaga (vahetusõpilane Ecuadorist), kuid lõpuks selgus, et ta ei saa ikka tulla. Õnneks nägin Thunis rongilt maha tulles Jessicat ja tema õde Lunat. Niiet ei pidanud mängu üksinda vaatama minema ja mul vedas nii palju, et Jessical oli üks tasuta pilet üle, niiet sain mängule tasuta ka. Merci vilmal, Jessica! Mängust endast ma rääkida ei sooviks, lootsin Eesti poistelt veidi paremat mängu .. aga seekord siis nii. Pärast mängu jooksid Jessica ja Luna bussile, kuid ma jäin Thun Arena juurde Elvist ootama, küsisin pärast mängu temalt särki, kuid seda ta anda ei saanud/tahtnud ja lubas siis mulle mingi muu Eesti Jalgpalli Liidu särgi sebida. WIII ! Koju jõudsin pool üks öösel.

Järgmine päev olid kursused ja õhtul vanemateõhtu. See tähendab, et kell 18 kogunesid meie vahetusõpilaste, kes me seal kursustel käime, vanemad Berni. Me siis näitasime, mis me kõik õppinud oleme. Ma tegin oma osa kiirelt ära ja siis jooksin bussi ja rongi peale, et trenni jõuda. Sealt jõudsin koju kuskil pool üksteist või üksteist. Pärast seda pessu, sööma ja kodutöid tegema. Et siis jälle päris hilja magama. Teisipäeval sai mul muuseas siin ka kuu aega juba oldud! :)

Kolmapäeval oli lisaks igapäevasele keelekursusele, mentaltraining või miskit sellist. Tiimikaaslane Leonie (edaspidi Leo) teeb kooli jaoks mingitsorti uurimistööd sel teemal. Ja siis ta palus meid endale appi, tegime igasuguseid huvitavaid harjutusi, nad filmisid ka seda. Ehk on lootust kunagi seda videot ka näha, eksnäis. Koguvärk toimus mu uues koolis, see tähendab et hakkan Leoga samas koolis käima. Ja kool algabki mul juba järgmine nädal ja see tähendab, et mul on homme viimane päev keelekursustel (okei, mitte päris viimane, sest hakkame veel umbes kord kuus kohtuma, kokku veel 20 tundi vaja käia pärast homset).

Praegu vist ongi kõik! :)

Liebe Grüsse,

Marian

HOI ZÄME

Kolmapäeval oli kohalikul mutteril sünnipäev. Päris lahe oli, laulsime päris mitmes keeles talle – inglise, saksa, prantsuse, itaalia, hispaania ja eesti keeles. 

Neljapäeval käis keelekursustel fotograaf ja tegi meist pilte. Järgmine nädal on ehk lootust neid näha ka, eks siis panen mõne siia ka :P Kusjuures fotograaf ise oli vahetusõpilane Eestis (täpsemalt Sauel) aastal 1998. Päris lahe, sai jälle veits eesti keeles rääkida.

Nädalavahetus jälle üritusi täis. Nimelt homme (laupäeva) hommikul lähen Bolligeni, seal toimub mingitsorti sponsorjooks. Kõik Bern Capitalsi tiimid peaks seal olema. Eks siis paista, mis täpselt toimuma hakkab. Muide, Bolligen on ka koht kus mul reedeti trennid toimuvad. Pärast seda tagasi Berni teiste Berni kandis elavate vahetusõpilastega kokku saama. Õhtul kodus väike party. Täna (reedel) oli ka mu õel sünnipäev, homme siis peame. Muide siis näen ära ka oma vanavanemad. :P

Pühapäeval lähen võib-olla Genfi, Annickil tähtsamat sorti võistlus. Kui sealt tagasi, siis läheme Hinterkappeleni (meie külast umbes 15 minuti kaugusel asuv veitsa suurem linn). Vanemad lõpetavad tennisehooaja väikse grillpeoga. (tegelt ma ei tea kas me kõik lähme, võib-olla lähevad ainult vanemad. Aga ma sain aru, et me kõik ikka, eks siis näis :D)

Esmaspäeval tahaks kinno minna, kuid meil YFUga jälle mingi meeting või asi, eks siis näis. Film mida vaatama tahaks minna oleks Hope Springs (Lootus tärkab), minu lemmiknäitleja Meryl Streepiga ühes peaosas. Praegu vaatasin millal see Eestis jooksma hakkab – 19.10.2012 (meil siin hakkas eile). Hahaha, ei tegelt ma pole õel. Noh, olge siis kannatlikud :P

Praegu vist rohkem midagi kirjutada polegi. Tschüs!

Kool

Käisin eile koolis, direktoriga rääkimas. Dire ise on lahe ja väga sõbralik. Välimuselt meenutab ta kergelt Kevade köstrit. :P Tunniplaanis midagi erilist pole, neljapäeva hommikul saan tund ja reede hommikul 2 tundi magada, mis on päris tore. Koolis toimub see aasta muusikal, kuhu peaksin ka tantsima saama. Kool ise on suur. Šveitsis on algkool, põhikool ja gümnaasium täiesti erinevad koolid ja see kool ongi siis ainult gümnaasium. 800 õpilast umbkaudu. Hostisaga vaatasime koolis ringi ka, ma lõpuks ei saanud üldse aru kus me oleme. Koolis on 5 suurt spordisaali. Igal klassil on kooli peal oma nurgake, kus on toolid, laud ja mingi väiksem infotahvel. Igal õpilasel on kooli peal ka oma kapike õpikute ja muu sellise jaoks. Koolist puudumiste jaoks on eraldi väike, roheline vihik, kuhu tuleb märkida

*puudumise kuupäev

*põhjus

*mitmest tunnist puudud/puudusid

ja siis seda sellele õpetajale näitama, kelle tunnist puudud/puudusid. Õppeaastajooksul on kõigil võimalus puududa 4 poolpäeva ilma põhjuseta, ise valid kas puudud hommikupoole või õhtupoole, kuid sellest tuleb õpetajatele 2 päeva varem teada anda.

Kooli lähen alles 17ndal septembril, nädalaks ja siis 3 nädalat vaheaega! :) Kuid see nädal, mil ma jõuan enne vaheaega koolis olla, on ka rohkem selline ekskursioonide aeg.

 

Eile oli keelekursustel õpetajate vahetus. Meie õpetaja läks Zürichisse ja Zürichi õpetaja tuli meile. Ta on muuseas Eestist pärit. :) Väga lahe oli, segased kohad seletas eesti keeles mulle ja pärast tundi rääkisime veel veits juttu.

Ja mõtlesin näpata Jessica blogist mõned pildid ja näidata, kui palju ikka šveitsi saksa keel erineb sellest õigest saksa keelest.

Grüezi mitenand

Eelmine nädalavahetus käisin vaatamas, kuidas mu õed võistlevad. Laupäeval võistles Dominique ja ma sain lõpuks aru millega ta siis täpsemalt tegeleb. Kuid õiget eesti keelset sõna sellele ikka ei tea, igastahes ta kiikus lae all rõngastega ja tegi trikke, siis rööbastel tegi midagi ja siis hüppas ja tegi saltosid jnejne. Väga kihvt! Pühapäeval võistles Simone, tema tegeleb kergejõustikuga. Tol päeval olid tema aladeks 60m, pall ja kaugushüpe. Kokkuvõttes 7. koht!

Dominique asus kolmapäeva hommikul USA poole teele. Teisipäeva õhtul käisime kõik koos restoranis söömas. Superhead toidud olid :P

Muud uut väga polegi. Käin ikka korralikult keelekursustel ja juba tunnen kuidas jutt läheb aina paremaks. Eile sain oma YFU kontaktisikuga kokku. Väga tore, käib samas koolis nagu minagi niiet rääkis mulle veidi koolist ka.

Mõni päev tagasi sain meili ka treenerilt, kus on siis karistused kirjas, kui midagi valesti teed:

Kui hilined trenni, mängule või mingile tiimiüritusele on trahv 5 franki.

Kui puudud trennist treenerile etteteatamata on trahv 50 franki.

Kui telefon trenni ajal heliseb on trahv 5 franki.

Kui lähed trenni ja unustad mingi vajaliku asja maha või on see sul katki vms on trahv 5 franki.

Kui mägule minnes unustad vormi maha või osa vormist, pead pärast kõik teiste vormid ära pesema. (Oi, Wilms. Mitu korda sa oleks meie asju pestnud? :D)

Kui viskad mängus meie tiimi 5nda, 10nda või 15nda värava, pead tiimile midagi küpsetama.

Kui väravavaht ei lase mängu jooksul ühtegi palli väravasse, peab tiimile midagi küpsetama.

Mulle sobib, asi toimib vähemalt.:)

Nädalavahetusest

Reede õhtul käisime siis tiimikaaslastega bowlingut mängimas. Üks tüdrukutest küsis, et kas meil Eestis on ikka bowling olemas. Ma arvan, et kui olime pärast bowlingu mängimise lõpetanud, siis ta ei kahelnud selles enam väga :D
Laupäev, pühapäev olid siis terve päev trennid ja väljas oli üle 30 kraadi sooja. Laupäeva õhtul oli meil mäng ka, kahjuks ei oska öelda kellega täpselt. Igastahes me võitsime 2:1. Pärast läksime välja sööma ka, õnneks klubi maksis toidu eest, joogi eest pidime ise tasuma. 1,5 liitrine vesi maksis juba 9.20 franki.
Pühapäeval oli pärastlõunane trenn koos Swiss Mobiliar liigas mängivate naistega, omaette tase ikka. Ja hokiga seoses veel üks "lahe" asi - ma suutsin inglise keeles ründaja ja kaistja segi ajada ja siiani olen mänginud siis kaitses, aga ma ei kurda, siiani on olnud täitsa okidoki.
Eile pärastlõunal avastasin, et on 20. august, mis rikkus ära mu plaani varakult magama minna ja ennast välja puhata, kuna mõtlesin lubada endale midagi Eestimaist - film "Siin me oleme!" koos mu lemmikute Tiina kommidega. soo gooood ! :)

Viimaste päevade kokkuvõte

Nii, ongi juba kätte jõudnud aeg, kus ma ei viitsi enam siia kirjutada :D aga ma püüan ikka Teie pärast seda blogimist jätkata :P

Kõigepealt, siis trennist ...

Trenn oli super, täiesti fantast. Kõik olid väga sõbralikud ja toredad. Trenn ise algas sellega, et jooksime väljas end soojaks, siis tegime veel väljas igasuguseid jooksuharjutusi. Väljas olime kuskil 20-30min, siis läksime sisse. Seal läks kõigepealt omavahel söötmiseks ja pärast tulid igasugused harjutused, mis enamus olid juba kõik tuttavad. Treenerid on väga lahedad, rääkisid muidugi šveitsi saksa keeles, kuid sain enamjaolt aru (ma ei tea, mis mul viga on. Enne siia tulekut arvasin, et ma ei saa mitu nädalat millestki aru, aga okei..). Üks tüdruk sealt võistkonnast käis eelmine aasta vahetusõpilaseks USAs, niiet leidub vähemalt üks inimene kes oskab seal väga hästi inglise keelt ja teab ka mida ma siin olles tunnen. Esimesed võistlused peaksid olema 23. septembril.

Kuid oma endist, Tamsalu tiimi igatsen siiski. Seda tiimi, ei suuda keegi asendada!

2päeva olen ka juba käinud keelekursustel ...

Seal kursustel on päris huvitav seltskond koos, meid on kokku 10 ja rahvast on nii Norrast, Soomest, Ecuadorist, Mehhikost, Hiinast, Jaapanist, Venezuelast ja Taist. Inimesed kõik väga lahedad ja toredad. Seoses keelekursustega tegin eile oma kõige noorema õega intervjuud. Küsimus oli, et kas sul on õdesid/vendi ja kui, siis palju? Tema siis vastas – 3 õde, sina oled ju ka nüüd minu õde! :) Kas pole mitte armas?

Hmm, mis veel?

Aaaa, kuidas ma võisin unustada. Eile käisime õe ja tema poisiga siin suhteliselt kodu lähedal ujumas. Nemad kutsuvad seda kohta miskipärast järveks, tegelt on see jõgi. Ja siis nemad ühel hetkel „okei, lähme hüppame nüüd sillalt ka alla“. Ma ikka pidin mitumitu korda üle küsima „Te nagu päriselt ka hüppate siit alla?“ Ega ma vist ennem ei uskunudki neid, kui nägin oma õde sealt sillalt vette hüppamas. Aga hüpe ise oli lahe, soovin veel seda kindlasti teha.

Tunne on selline, et oleks siin nagu juba pikemat aega olnud, kuigi tegelikult pole nädalatki veel täis. Ja järgmise postituse püüan teha siia esmaspäeval, tõesti püüan.

 

 sild, kust siis hüppasime :)

Ja E4 Väli soovis tervitusi, seda ikka saab! ;D

Veidi uudiseid

Esmaspäeval käisin hostisaga Bernis asju ajamas. Ostsime mulle kohaliku kõnekaardi ja transpordipileti. Veel käisin kohalikus omavalitsuses end sisse kirjutamas, kusjuures seal arvati esmapilgul, et olen pärit Suurbritanniast.

Täna on mul viimane selline lebotamispäev. Varsti hakkan end trenni sättima. Homme hommikul hakkavad keelekursused. Need kestavad siis 9.00-13.00. Reedel lähen oma uue tiimiga bowlingut mängima ja laupäev, pühapäev on terve päev mingid treeningud.

Täna sain teada ka oma uue klassi, kus siis asun õppima septembri keskpaigus. 3h on siis mu uus klass, pean võtma ka mingeid ekstra tunde ja nendeks on mulle pandud muusika ja inglise keel.

Ja mul on kõige lahedam väike õde, me oleme nii sarnased! :)

Armastus esimesest silmapilgust

Kõigepealt tahaksin tänada neid, kes saatsid mulle igast toredate soovidega sõnumeid. Veel tänaks Tamsalu tantsulaagri korraldajaid, et mul oli võimalus veeta oma viimased 10 päeva Eestis tantsides ja Bom-Bomi rühm, aitäh et muutsite selle nädala väga ägedaks oma naljadega. Muidugi ka TG ÕE liikmeid, kes tegid mulle ükspäev üllatusvisiidi ja kõiki teisi armsaid söpsusi, kes tulid reede õhtul kontserdile! Ja muidugi ei saa mainimata jätta toda vinget seltskonda, kes tuli mind lennujaama ära saatma plakatite, shampuse ja purgi kurkidega. AITÄH!

Aga siis Šveits ... siin on lihtsalt võrratult ilus. Kui hakkasime Zürichisse maanduma ja aknast välja vaatasin, olid silmad suured, 'siin ongi nii kaunis kui piltidelt näinud olen?'. Jah, siin ongi nii võrratult kaunis, isegi veel kaunim kui piltidel.

Lennujaamas juhtus see mida ma ka kartsin, ei tundnud mina oma uut onu ära, ega ka tema mind. Kui koju jõudsin, pakkisin mõned asjad lahti, sõime natukene ja siis läksimegi minu uue tädi Kathrina juurde. Siin on täiesti tavaline, et igakord kui kokku saadakse surutakse kätt ja siis põsemusid paremale, vasakule ja paremale põsele. Ära minnes toimub sama protseduur. Seal mängisime siis veidike võrkpalli, ma muidugi suutsin ühe korra palliga hostisale vastu vahtimist panna, kogemata muidugi. Söök oli imehea.

Õhtul läksime õe Dominiquega Berni, seal oli mingi tänavapeo taoline asi. Öösel koju jõudes olin rampväsinud, nii kui voodisse sain, magasin ka kohe. Õnneks sellele perele meeldib hommikuti kaua magada, niiet hommikusöök oli alles kell 11.

Tunne on selline, et olen siin mingi nädalasel puhkusel mitte et jään siia natuke vähem kui aastaks.

Suhtlemisega on nii, et kui pere räägib toda õiget saksa keelt, siis ma saan aru ja vastan siis saksa-inglise seguga.
Armastan Šveitsi!
Nüüd kohe varsti Berni ujuma. Järgmist blogi võib oodata äkki kolmapäeval, kui mul juba esimeses trennis ka käidud! ;) Tsau!

Tegus laupäev

Sain täna perelt kirja.
4 päeva on veel jäänud, nad nii ootavad mind! :)

Igastahes, kui mina laupäeva hommikul Zürichisse jõuan, tuleb mulle vastu hoopis Markus (minu hostema Beatrice'i vend) koos oma tüdruku Sarah'ga. Beatrice ja Stefan lähevad ise mu õdedele järgi, kes tulevad kuskilt muusikalaagrist. Saame kõik minu uues kodus, Innerbergis kokku ja siis läheme Kathrina (Beatrice'i õde) juurde. Sain aru et tema, tema mehe ja nende kahe poja vanus teeb sellel aastal kokku 100 aastat ja siis nad korraldavad selle puhul peo.

Veel sain teada, et minu kool ei hakkagi 13. augustil vaid 10. septembril, kuna mul hakkavad saksa keele kursused 15. augustil ja need kestavad 4 nädalat.

Tõsi, 4 päeva on veel jäänud ja mina ootan juba ka minekut! ;)

Uus famiilia ja uus tiim

See on nüüd juba paljudele teada jutt, kuid leidub veel neid kes ei tea ... :)

Kirjutan teile siis natukene oma uuest perest.


Ema, Beatrice teeb paar korda nädalas raamatupidamistöid. Isa, Stefan on õpetaja. Mõlemad mängivad ka paar korda nädalas tennist. Ema mängib ka klaverit ja isa tšellot.
Saan endale ka 3 õde. 17aastane Dominique läheb 29. augustil USAsse vahetusõpilaseks. Õnneks jõuan temaga vähemalt üle kahe nädala aega veeta. Ta mängib trompetit ja tegeleb mingi spordialaga, millega täpselt ei oska kahjuks öelda. 13aastane Annick tegeleb kergejõustikuga ja niisamuti ka 11aastane Simone. Annick mängib veel oboed ja Simone klaverit.
Ehk siis väga sportlik ja musikaalne perekond! :)
Elama hakkan Innerbergis, Bernist umbes 10 km.
Koolis hakkan käima Koeniz-Lerbermattis. Kõik õed käivad erinevates koolides, mina lähen kooli, kus Dominique käis. Kooliaasta algab minul 13. augustil, see tähendab 2 päeva pärast Šveitsi saabumist.




Saalihokist ka natuke..

Suuresti tänu mu hostperele, asun mängima järgmisel hooajal Bern Capitals klubisse, U-21 naiskonda. Trennid toimuvad teisipäeviti ja reedeti. Nemad on juba oma treeningutega algust teinud, see tähendab, et minu esimene trenn peaks olema kohe, kui sinna jõuan ehk siis 4 päeva pärast saabumist. Well, i think so...

24 päeva veel !! ;)

ELO !

8.-10. juuli toimus meil, väljaminevatel õpilastel, ELO. See on siis eelorientatsioon enne vahetusaastat. Räägiti koduigatsusest, kultuurišokist ja kuidas erinevates olukordades toimida. Saime ka infot kindlustuse ja reisikorralduse kohta.
Kolme päeva jooksul said mõned tulevased VÕPid päris kalliks ja imelik oli mõelda, et näeme enamust alles aastapärast JO-l. JO on järelorientatsioon, mis toimub peale meie vahetusaastate lõppu, augustis ja seal peaks siis kogu see rahvas, kes olid ELO-l (umbes 63 on meid) jälle kokku saama.
Aaaaa, ELO-l kirjutasime endale kirja ka, mille siis JO-l kätte saame. Kirjutasime sinna kõik ootused vahetusaasta kohta.
Ja täna vaatasin kalendrisse ja avastasin, et täpselt kuu aega ongi ainult jäänud ja siis ongi minek. Uuuh, ikka veel ei ole vist päris kohale jõudnud, et lähengi aastaks minema :)