Ja veel teile veidi tühja loba ...

... sest midagi väga uut teile rääkida pole, kerge rutiin on tekkinud.

Neljapäeval suutsin juba korralikult sisse magada ja ärgates polnud ka kõige parem enesetunne. Otsustasin koju jääda, kuna neljapäeval polnud palju tunde ka. Tol hetkel olin unustanud, mida kõike ma pean tegema järgmisel päeval kooli minnes. Tegelt polnud asi üldse nii hull, kui arvasin, pidin vaid oma rohelisse vihikusse kirjutama millal puudusin, miks puudusin, millistest tundidest puudusin ja selle klassijuhatajale andma.
Esmaspäeval rääkis klassijuhataja, et me hilineme tundidesse liiga palju (mina pole kordagi hilinenud!  No olguolgu, üks kord hilinesin, aga ainult sellepärast et suutsin kooli peal ära eksida ja ei leidnud enam klassi üles). Igatahes, kui selline hilinemine jätkub, siis peame ühel laupäeval kooli minema. Jaaaa nii tulebki too Šveitsi täpsus.

Meeste MM-i kohta on uudiseid veidi. Too tüüp, kellega ma seda kirjavahetust pean seoses selle vabatahtliku tööga jne, rääkis vahepeal siis oma mingi bossiga, et kas sobib see Eesti koondise giidi töö mulle anda. Boss arvas, et ei sobi, kuid tahavad ikka mind sinna terveks nädalaks appi. Sain aru, et midagi statistikaga tegelema, igatahes pidin palju mänge nägema. Ja lubati, et Eesti koondist näen ka! :)

Märkmeid:
*Kui tunnis antakse mingi iseseisev töö, siis minnakse seda tavaliselt kuskile kooli peale tegema.
*Teietamine on vastastikune - õpilased teietavad õpetajaid ja õpetajad teietavad õpilasi.
*Ma löön kaa koolis laineid lausega: "Anna, anna õlu üle Ülo õe õla!".
*Mitte ainult kohalikud oskavad küsivad kohati üsna ... koomilisi küsimusi, vaid seda oskavad ka eestlased - "Kas meil on nüüd sama aeg? Me keerasime kella tund aega tagasi!" Aga jaa, Šveitsis keeratakse ka kella :D

Homme kooli pole, päris täpselt ei saanudki aru miks. Inglise keele õpetaja ütles, et õpetajad lähevad teistesse koolidesse teisi tunde vaatama jne. Kuid kooli pole tervel Berni kantooni gümnaasiumi osal, ei tea siis. Aga üks puhkepäev kulub küll ära, mitte et ma jõusaalist pääseksin :P

Aaa, ja meil on kaa lumi, vähemalt mingid jäänused on veel järgi. Kuid kui seda veidi rohkem oli, siis sai ikka õega memm valmis tehtud! :)

Jaa küsimused ja ettepanekud millest veel siin kirjutada on vägagi teretulnud, sest nagu näha, siis ei leia ma enam palju põnevat, mida teile kirjutada.

Liebe Grüsse,
Marian

Nüüd tuleb palju (kuiva) juttu!

Ma olen nii kaua siin olles oodanud inglise keele tundi, et näha mida nad seal teevad, sest väga vähesed oskavad seda siin korralikult rääkida.
Tundi jõudes sain positiivse üllatuse osaliseks. Õpetaja oli tore, rääkis kerge briti aksendiga. Andis meile uutele (üks VÕP Brasiiliast hakkab ka seal tunnis käima) õpiku kätte. Rääkis ära millal suuremad tööd tulevad jne. Raamatut loeme ka, reedeks peabki 85 lehekülge loetud olema. Raamatu nimi on siis "The boy in the striped pyjamas" ja autor on John Boyne. Algus on igatahes huvitav.
Tase seal tunnis peaks B2 olema, vähemalt õpik ütleb nii. Kuid see tund on neile, kes on võtnud selle valikainete hulgast, igatahes olen oma klassist seal ainus. Seda tundi on siis 4x nädalas ja tavalist inglise keelt koos oma klassiga on 3x nädalas. Õnneks päris palju, sest mul inglise keel jumala meelest läinud. Kui kellegagi vaja rääkida, siis tuleb automaatselt saksa keel, nii oli kõigis inglise keele tundides eelmine nädal. Loodame, et nüüd läheb asi juba paremuse poole. Kuid kuulata on hea, üldse ei pea pingutama et aru saada. Milline puhkus!
Aga too teine inglise keele tund koos oma klassiga on ka üsna tugev. Õpime sama õpiku järgi nagu teiseski tunnis. Õpetaja seal on üsna ... koomiline. Räägib kõigest üliemotsionaalselt ja väga väga ilmekalt.

Keemia väärib ka märkimist. Klassi astudes sain kohe aru, et siin juba igav ei hakka. Laudadel katseklaasid ja igast põnevad asjad. Klassi nurgas rippusid ka valged kitlid ja laual ka kaitseprillid olid. Ja reedeses keemia tunnis oli juttu kaaliumjoodist. Õpetaja näitas tablette ka, mis kaaliumjoodi sisaldavad. Need tabletid on selliseks juhuks, kui läheduses tuumajaam plahvatab, siis tuleb neid võtta. Õpetaja tundus väga uskuvat, et need ka aitavad. Jagas veel lehti, kus oli kirjas mis kõik juhtub, kui neid ei võta ja kui palju tuleb korraga võtta jne. Ja ütles veel: "Ärge muretsege, meil on koolis neid mitu kasti, kui peaks midagi sellist juhtuma."

Muusika oli ka tore. Esimeses tunnis anti kohe tööd kätte ja 45 minutit aega teha. Ma asusin muidugi kohe tõlkima. Mõnest küsimusest sain kohati täitsa aru, kuid see ei tähenda et ma midagi vastata oleksin osanud. Mingid mollid, tuurid, võtmed ja muud asjad. Ohjah. Õpetaja sai lehe tagasi ilma ühegi vastuseta (nii kahju) ja küsimused eesti keelde tõlgituna. Teises tunnis pidin ma täitsa ära minestama, kui kuulsin et mingi ettelaulmine tuleb. Kuid kui hästi läheb, siis olen mina sellel ajal koos Eesti koondisega.

Märkmeid kooli kohta:
*See on täiesti normaalne, kui õpilased lähevad õue suitsule. Isegi tuhatoosid on neile pandud. Kuid siin saabki juba 16-aastaselt suitsupaki kätte ja minu kool on ka ainult gümnaasium ehk siis enamus peaks 16 täis olema.
*Õpetajate käekiri on täiesti kohutav :D No tegelt ka, mitte midagi ei saa aru.
*Garderoobid puuduvad, nii ka vahetusjalanõud. Klassinurgakeses, mis igal klassil kooli peal on, on nagi ja kõigil on koolis ka väikesed kapid.
*Kõikidest õpetajatest, kes mulle tundi annavad, on mul üks naisõpetaja (matemaatika). Kui sa tuled Tamsalu Gümnaasiumist, siis vajab see veidi harjumist.
*Tegin üks päev sudokut ja siis klassiõde küsis: "Kas teil on ka Eestis sudokud olemas?"

Laupäeval käisin Baselis. Ilus linn on, õhtul pidasime ühe vahetusõpilase sünnipäeva. Ja järgmine päev läksime yfukatega Kambly tehasesse. Tehasesse, mis toodab erinevaid küpsiseid ja muidugi sai neid seal süüa nii et paha hakkas.

Meeste saalihoki maailmameistrivõistlustest ..

Kuna septembri kuu jooksul mingit kirja ei tulnud, et ma sinna vabatahtlikuks minna saan, siis kirjutasime hostisaga meili, et ma ikka vägaväga tahan jne. :D
Teisipäeval tuli siis vastus: "Väga tore, et sa siia Šveitsi oled tulnud ja hea et sa kirjutasid. Pakume sulle võimalust hakata Eesti koondise giidiks MM-i ajal. Arvame küll, et oled veidi liiga noor selle jaoks, kuid kui usud et saad sellega hakkama ja tõesti seda teha tahad, siis anname selle töö sulle. Kuid kui arvad, et töö on sinu jaoks liiga vastutusrikas, siis leiame ehk sulle ka midagi kergemat." Jaa kirjaga oli kaasas üsna pikk nimekiri mida ma kõike siis tegema peaksin.
Esimese asjana jooksin hostema juurde, et küsida kas sain sellest õigesti aru. Jah, sain. Muidugi olin ma üliõnnelik ja hüppasin mööda tuba ringi. Kuid siis hakkasin mõtlema kas ma ikka saan sellega hakkama, et mina oleks vastutav selle eest, et koondis oleks õigel ajal õiges kohas ja et neil oleks kõik hästi. Meediaga suhtlemine hirmutas ka ära, sain aru et pean saksa keelsed küsimused eesti keelde tõlkima ja eesti keelsed vastused saksa keelde. Loodan väga, et sain sellest valesti aru ja et see nii ei ole. Saaksin enam-vähem hakkama, kui antaks selleks veidi aega, aga kui niimoodi hetkega tõlkima peab, siis kahtlen sügavalt.
Aga seda ma ju ise tahtsin, et mida ma enam siis kõhklen? Aga samas ma ei arvanud, et see töö nii vastutusrikas on. Kõik on kuramus selle keele taga. Ise ma igapäevaselt saan hakkama, kuid ometi ma ei tundnud end nii kindlalt, et kohe jaatav vastus tagasi saata.
Järgmisel päeval küsisin koolis kas saaksin selleks MM-i nädalaks koolist ära, sest too töö nõuab põhimõtteliselt pidevalt koos tiimiga olemist. Kuid koolist sain selleks ajaks ära, jep. Õhtul koolist koju jõudes istusime vanematega maha ja arutasime veel seda. Lõpuks vastasime siis kirjale umbes nii: "Mul on väga hea meel, et te mulle sellist tööd pakute. Kuid ma ei ole kindel, et mu saksa keel selleks ajaks piisavalt hea on. Kuid ma tahaksin väga Eesti koondise giid olla sellel MM-l". Veel küsisin kui hea mu saksa keel siis olema peab ja kas ma pean kogu asja üksi tegema.
Nüüd siis ootan vastust, vaatame mis nad siis otsustavad. Võtan väljakutse vastu ka juhul, kui mul tuleb seda kõike üksi teha, loodan vaid, et mu saksa keel väga suureks probleemiks ei saa ja et saan ikka selle giiditöö omale. :)

Tänud muidugi kõigile toetuse eest. Oleks vist viimane aeg ka ise endasse uskuma hakata! :)

Läksin ka kooli, lõpuks

Märkamatult on möödunud 2 kuud minu siin elutsemisest. Mis siis vahepeal ka toimunud on? Eelmine nädal möödus ainult süües, magades, süües, magades ja trenni tehes. Pühapäeval olid mängud. 1:1 (Aergera Giffers-Marly) ja 3:3 (UHT Wilderswil) viigid. Püüan veel oma kohta väljakul leida. Kõik on juba harjunud teatud inimestega kokku mängima jne. Kuid treenerid siiski tahavad, et ma mängiksin, mitte ei istuks pingil ja nii nad siis katsetavadki mind nii ründesse ja kaitsesse erinevate inimestega. Kui aus olla, siis mulle üllataval kombel meeldib kaitses. Seal on küll psüühhiliselt raskem, kuid ometi mulle meeldib seal ja tundub, et treenerid ja tiimikaaslased on ka rahul. Eks näis, peaasi et mängida saan, ükskõik siis kus.

                                                      Õed tegid mängudest pilte kaa! :)

Täna läksin siis lõpuks kooli ka. Äratus 6:15 ja kell 7 bussi peale. Päev algas päris hästi - 2 esimest tundi füüsika. -.- Õpetaja andis mulle kohe pataka pabereid, uurisin neid veidi ja siis tuli küll issand-kui-loll-ma-ikka-olen hetk peale, sest no üldse ei saanud aru, teemastki mitte. Aga ei, kahe tunni jooksul ikka koitis midagi ja sain ikka ühe ülesande tehtud! Ise olen rahul.
20 minutit pausi ja siis 2 tundi ajalugu oma klassijuhatajaga. Peale seda 2 tundi vabaaega, kuna minul prantsuse ja itaalia keelt kahjuks ei ole. Käisin siis linnas vihikuid kooli jaoks ostmas. Jaaaa siis veel 2 tundi matemaatikat. Uuh, eesti keeles on see juba raske, mis me siis veel saksa keelest räägime. Jah, numbrid on igal pool ühesugused, kuid õpetaja ikka seletab ka kuidas midagi teha. Aga tore, et õpetaja viitsis vahetusõpilasega ka tegeleda ja tema küsimustele vastata.
Ja siis viimane tund saksa keel. Seal ei teinud me midagi, õpetaja jagas teistele mingid hinnatud kirjandi moodi asjad kätte ja rääkis neist pool tundi, siis rääkis veel niisama juttu (tundub olema õpetaja, kellele meeldib ilgelt rääkida). 5 minutit tunni lõpus rääkis asjast, millest ta oleks ilmselt terve tunni rääkima, aga noh.
Ja ma pean ka ära mainima, et klassides on lahedad tahvlid. Sellised liiguvad üles-alla, et kui tahvel hakkab kirjutusi täis saama, siis ei pea kummardama või kükitama vaid lihtsalt lükkad tahvli üles.

Peale esimese koolipäeva lõppu otse jõusaali ja koju jõudsin kaheksa aeg. Üsna pikk päev, eks see hakka enam-vähem nii olema järgmised 10 nädalat kuni järgmise vaheajani.

Aa ja PAO kohta tuli väike video. SIIN see on !!

Olge tublid!
Tsau

Niih, Münchenist tagasi ja ka PAO-l juba käidud

Räägiks veel natuke Münchenist. No megailus linn on, käisin nendel päevadel üksi linna peal uitamas ka. Bern meeldib mulle rohkem, see selline väiksem, kuid München ka ikka väga ilus. Ja Oktoberfest .. seal olles mõtlesin, et see peaks saama ürituseks, kus käia umbes iga kahe aasta tagant. No nii mõnus, rahvas kõik naudib, pidu käib, tantsivad laudadel jnejne. Ikka korralik pidu.

Münchenist lahkuda oli isegi natuke kurb, liiga lühikeseks jäi seal veedetud aeg ja kõiki sugulasi ka ei jõudnud näha. :(

Kusjuures Münchenis jõudsin esimesel õhtul kohe külmetada, mul on ju vaja alati igast atraktsioonidel käia mis lennutavad sind 30meetri kõrgusel igatvõimalikku pidi. Koju jõudes oli isegi väike palavik. Ja suure küsimärgi all oli ka minek PAO-le. Aa, et mis üldse on PAO? PAO-Post Arrival Orientation. Lühidalt ja eesti keeles oli see laager, mis kestis 1.oktoober kuni 6.oktoober ja mida korraldas Šveitsi YFU vabatahtlikud ja seal olid kõik Šveitsi tulnud vahetusõpilased. See tähendas, et alati kui vabatahtlikel oli kõigile midagi öelda, siis nad tegid seda nii saksa, prantsuse kui ka inglise keeles.

Vahetusõpilasi oli 52 ja vabatahtlike kuskil 25.

Laager toimus Fribourgi kandis.

Hommikune äratus oli 7.15 väga valju muusika peale.(Üks nendest paljudest lugudest, mille saatel pidime hommikuti ärkama)

Umbes 7.45 sai süüa.
8.45 hakkasid session'id oma gruppides (grupid jäävad samaks igas YFU laagris).
Millalgi oli 10-15 minutiline kohvipaus koos kookide, küpsiste, shokolaadide, puuviljade ja teega
Seejärel jätkusid session'id.
13.00 oli lõuna
15.00 hakkasid workshop'id, mis igaüks sai endale valida
18.00 oli õhtusöök
20.00 oli õhtune programm või vaba aeg (olenes päevast).
23.00 pidime kõik oma tubades olema ja soovitatavalt magama.

Kuna inimesi oli palju ja toidu eest hoolitsesid vabatahtlikud, pidi iga grupp ka nõusid pesema ja lauda katma.
Tüdrukutel ja poistel olid oma duššiajad, sest meil oli ainult üks dušširuum.

Kolmapäeval käisime matkamas ja neljapäeva õhtul ka, siis juba tõrvikutega. Kuigi neljapäeval jalutades pidime veidike pettuma, sest pausi ajal anti AINULT teed ja ei mingit šokolaadi või muud küpsetist. Muidu PAO-l oli meil peaaegu alati toit laual, nagu niiii palju süüa lihtsalt. Pole ime, kus need lisakilod tulevad (te ei taha teada, kui palju ma selle ühe nädalaga juurde võtsin).

Reedel käisime kohalikus šokolaadivabrikus, mis oli ülilahe. Seal sai šokolaadi süüa nii palju kui tahtsid ja nagu eestlastele kombeks, võtsime šokolaadi ka kaasa. Tasuta sai ju!

Paljud inimesed, kes kuulasid kuidas meie, 4 eestlannat, omavahel rääkisid ütlesid, et eesti keel sarnaneb prantsuse keelega. Hm, huvitav.

Kuid nüüd trenni, et järgmiseks YFU ürituseks kaal normaalseks tagasi saada!

                                                                     Meie grupp - 4!

                                                                          Me kõik!

                                      Mmm, šokolaadivabrikus. Need äärmised kõikse paremad!

                                             

                                            Ja mõned pildid ka kolmapäevasest jalutuskäigust

 

 

Veidi Münchenit kaa!