ŠVEITS - Alpid, Šokolaad ja Saalihoki: April 2013

Hmm, mis ma peale viimast postitust siis teinud olen?

Eelmine nädal püüdsin taas trenni järjepeale saada, käisin rattaga sõitmas ja jõusaalis. 16. aprillil käisime perega muuseumis, 18. aprillil käisime Prantsusmaal shoppamas ja pärast ühes imeilusas kohas nimega Creux Du Van. 20. aprillil otsustasin ära kasutada oma kinopileti, mille ma jõuludeks sain. Kinopileti unustasin ma lõpuks ikkagi koju, aga siis saan vähemalt veel kinno minna millasgi. Käisime vaatamas filmi Kon-Tiki. Algul pidime hoopis teist filmi minema vaatama, kuid kuna kaasas oli veel vahetusõpilane Norrast ja ta nägi Kon-Tiki reklaami, kukkus ta karjuma et see on Norwegisch, see on Norwegisch ja meil ei jäänudki siis muud üle, kui seda vaatama minna. Ja mina ei kahetse. Väga hea film oli. Inglise keeles õnneks, niiet ei mingit norra keelt. Veidi häiris see 10-15 minutiline paus, mis neil siin keset filmi on, kuna seekord tuli see nii ebaloogilise ja lambi koha pealt, aga okei. Nii kui film lõppes panin ma jooksuga rongijaama, et saalihoki meeste meistriliiga 6. finaalmängu vaatama minna. See oli ikka hoopis teine kui Eestis. Üle tuhande pealtvaataja ja saal oli nii täis kui täis. Istekohad olid kõik välja müüdud, ainult seisukohti oli.

Pühapäeval 21. aprillil sõitsin Londoni seoses Projektinädalaga. Lennuk Londoni läks Genfist ja muide, me sõitsime Bernist Genfi kauem kui Genfist Londoni. Londonis olime ca kuue paiku. Asjad hotelli visatud, läksime sööma ja pärast jõe äärde jalutama. Tuledes London on ikka megailus, eriti jõeäärne.
Esmaspäeval käisime BBC-s ja õhtul teatris "One man, two guvnors" vaatamas. Näidend oli hea, komöödia. Aga inimesed ise olid nagu kinno tulnud. Kummikommid ja muu taoline kaasas ning krõbistasid siis koguaeg.
Teisipäeval käisime Olümpiastaadioni kandis. Päris sinna juurde ei lubatud, kuna nii kui need Olümpiamängud suvel läbi said, siis algasid seal ehitustööd. Mingi kerge ärirajoon tuleb sinna. Pärast seda käisime Greenwichi observatooriumis, mida läbib nullmeridiaan. Sealt sõitsime laevaga tagasi kesklinna ning uskuge või mitte, aga Hemingway ütlus peab täiega paikka. Sadamas piletit ostes nägin järjekorras ka kolme eestlast.
Kolmapäeval käisime National Gallery's ja niisama vaatamisväärsusi uudistamas. Õhtul nägime Kate Middletoni ning loomulikult ei olnud mul just siis kaamerat kaasas.
Neljapäev käisime British History muuseumis ja õhtul muusikali vaatamas. Päeval nägin veel kahte eestlast.
Ja nii see aeg Londonis läbi saigi. Ilm oli Londonis megasoe ja mõnus.

29. märtsist kuni 1. aprillini olid siis pühad, mis tähendas palju-palju šokolaadi ja mune. 29ndal käis onu külas ja tõi šokolaadijäneseid ja -mune. 31-l käisime tädi juures hommikust söömas. Munade koksimise võistlus oli, sain 3. koha ja auhinnaks šokolaadijänes. Pärast koju tulles peitsid vanemad meile korvikesed ära, kus oli ka šokolaadi. Pidime siis neid otsima. Kuna esmaspäev oli ka püha ja ei mingit kooli, siis polnud mul midagi targemat teha, kui see šokolaadi kogus ära süüa.

5. aprill oli viimane koolipäev, nüüd on meil vaheaeg ja kooli läheme taas mais. Aga 5. aprillil toimus ka koolis pidu, mis oli kuidagi veider. Mina pole harjunud sellega, et koolis sellised peod toimuvad. Peol müüdi alkoholi, küll vaid täiskasvanutele, kuid siiski. Pidu kestis kella kaheni öösel. Pooled inimesed olid jooksutossudega (!!) peol. Jamh, kuidagi väga teistmoodi oli.

Järgmisel päeval oli yfukatega kokkusaamine. Läksime minu lemmikkohta Bernis - roosiaeda. Veel roosid küll ei õitse, kuid vaade linnale on alati ilus. Igatahes, kokkusaamise teemaks oli lihavõtted ja vabatahtlikud olid poolde aeda korvikesed ära peitnud, kus oli šokolaadimune, üks päris muna ja mullitaja. Kuna vahetusõpilasi palju kohale ei tulnud, siis tohtisin mõlemad leitud korvid omale võtta. Nomnomnom, šokolaadi.
Õhtul läksin vanaisa sünnipäevale. Seal saime ka vanaema poolt igaüks korvikese täis šokolaadi.

Pühapäeval, 7. aprillil saatsime õed suusalaagrisse ja ise läksin õhtul Laufenisse (üsna Baseli külje all asuv väike linnake), et siis järgmisel päeval Saksamaale juuksurisse minna. Saksamaal käik kujunes üsnagi huvitavaks.
Valisin just esmaspäeva Saksamaale minekuks, sest üldjuhul peaksid kõik asjad siis lahti olema. Kuid esimeses suuremas saksa külakeses rongilt maha minnes selgus, et nii see üldsegi pole ja ma ei leidnud ühtegi avatud juuksurisalongi. Mõtlesin siis veidi edasi sõita ja mõni suurem koht otsida. Kuid selleks oli uut piletit vaja. Pileti ostmisel selgus, et automaat minu pangakaarte ei tunnista ja eurosid ma omale vahetanud polnud (sest igas normaalses kohas saab ju kaardiga maksta).Tahtsin siis piletit kassast osta, kuid sealt öeldi, et selliseid pileteid saab vaid automaadist. No fain, läksin võtsin siis raha välja. Väikseim summa, mis võimalik võtta oli 50€. Taaskord üritades piletit ostma minna, selgus et 50€ on liiga suur summa ja automaat seda vastu ei võtnud. Ma sain ausalt öeldes päris kurjaks ja kirusin seda Deutsche Ordnungit vist nii kaua kuni järgmisesse külla, ühte ainsasse lahtiolevasse juuksurisalongi jõudsin ning juustest uskumatult odavalt vabaneda sain.

9.-10. aprillil avastasin Šveitsi koos Triiniga.
Esimesel päeval olime prantsuskeelses osas. Alustasime Genfi lähedal asuva Euroopa Tuumauuringute Keskuse Cerniga. Seal on 100m sügavusel maa-all tunnel, kus tehakse erinevaid katseid. Meid sinna muidugi ei lastud, kuid see-eest saime ühes ümmarguses kuplis tasuta näitusel käia.
Pärast seda käisime veel segases Genfis. Segases sellepärast, et seal on üsna võimatu midagi üles leida ja me suutsime ka paar korda ära eksida. Lõpuks kesklinna leidnud ja selle ära vaadanud, võisime edasi Lausanne'i minna. Kohe kui seal järve äärde jõudsime, tuli minul tahtmine laevaga sõitma minna. Lõpuks andis Triin alla ja nii sai siis 10 minutiks Prantsusmaale, Eviani sõidetud. Tagasi Lausanne'i jõudes, jooksime selle linna läbi, et edasi Montreuxi sõitta ja ära näha loss, mis on vette ehitatud. Väga vinge.
Ööseks sõitsime minu juurde. Ca 5 tundi magamist ning alustasime teekonda lõunasse, itaaliakeelsesse keskkonda. Otsustasime minna Luganosse, kuhu tol päeval lubas 15 kraadi sooja ja lauspäikest. Sinna jõudes oligi ilm selline, kuid enne ära tulekut oli juba 20 kraadi sooja ja võis vabalt t-särgi väel jalutada. MõnusMõnusMõnus.
Linn ise oli räige turistikas, kuid loodus oli imeilus. Nautisimegi siis lihtsalt loodust, päikest ja itaalia jäätist. Ma kohe ei tahtnud sealt ära tulla, kuid Šveitsi süda, Luzern, vajas ikka ka külastust.
Kahjuks võttis Luzern meid vägagi külmalt ja pilviselt vastu. Hoolimata jahedamast temperatuurist jalutasime vanalinnas ja "nautisime" lõuna-ameeriklastest tänavamuusikuid, kel oli vist eesmärgiks laulda nii kõvasti, et terve linn ikka kuuleks. Hetkeks tekkis kahtlus, et äkki on nad meie vahetusõpilased.
Meie viimaseks sihtkohaks oli Šveitsi ainus miljonilinn, Zürich. Ma ei oska endiselt seda linna kirjeldada, minu jaoks liiga suur ja igav. Igav sellesmõttes, et mingeid erilisi vaatamisväärsusi seal näiteks ei ole ja nagu kuidagi ... tavaline linn, ei midagi erilist.

Selle kahepäevase reisi kokkuvõtteks võiks öelda, et uskumatult palju mahub sellesse riiki. Šveits on pindalalt veidi väiksem, kui Eesti ja siin on niii palju erinevat kultuuri. Prantsuskeelne Šveits oligi nagu juba Prantsusmaa. Mul oli lausa veider seal frankides maksta. Itaaliakeelne Šveits samamoodi. Vägagi imelik oli seal näha suveniiripoodi, kus olid ainult Šveitsi asjad.
Kuid samas tekkis ka küsimus - kas on kuskil ka säilinud Šveitsi enda kultuuri?
Kas saksakeelses Šveitsis on siis see õige Šveitsi kultuur või on see juba nagu Saksamaa?
Ma vist ei oska veel nendele küsimustele vastata. Tean vaid, et Šveits ei ole riik, kus ma elada tahaksin. Vahetusaasta jaoks on see suurepärane riik, kuid siin ei ole ühtsust, mida ma Eesti juures aina enam hindan.